Osmussaare kalmistu – seitse perekonda ja kadunud küla jäljed

Osmussaare kalmistul seisavad kõrvuti Jeesuse kabeli vare, puidust kellatorn ja seitse tumedat mälestuskivi. Kividel ei ole üksikute inimeste nimesid, vaid saare ajalooliste perekondade nimed: Brus, Greis, Nibondas, Marks, Erkas, Nigårds ja Stavas.

Miks just seitse? Sellele vastamiseks tuleb vaadata kalmistust kaugemale. Osmussaarel ehk Odensholmil olid perekond, talu, kabel ja kalmistu omavahel tihedalt seotud.

Odensholm – Osmussaare nimi ja muistendid

Osmussaare rootsikeelne nimi on Odensholm. Seda on seostatud põhjamaade jumala Odiniga, ehkki nime täpne päritolu ei ole kindel. Kohalikus pärimuses peeti suurt rändrahnu Odens stain’i ehk Odini kivi tema hauakiviks. Teise muistendi järgi raputanud Odin Põõsaspea neemelt astudes kingast liiva välja ning nii tekkinudki saar.

Need on muistendid, mitte ajaloolised tõendid. Need näitavad siiski, kui tihedalt oli saar põimunud oma elanike jutustatud lugudega.

Seitse perekonda, üks saarekogukond

Osmussaar oli väike rannarootsi kogukond. 1930. aastatel elas siin ligikaudu 130 inimest. Elu koondus talude ja perekondade ümber ning talunimed saatsid inimesi nii kodus kui ka kabelis ja kalmistul.

Tänastele mälestuskividele kantud nimed meenutavad seitset ajaloolist saareperekonda. Kividel kohtab ka viidet kümnele põlvkonnale. See väljendab perekondade pärimuslikku sidet saarega, mitte täpselt tõestatud ühesugust põlvkondade arvu iga suguvõsa puhul.

Kabelipingist hauareani

Praeguse varemena säilinud Jeesuse kabel ehitati aastatel 1765–1766 seitsme saareperekonna ühisel jõul ja pühitseti 3. septembril 1766. Kabel ehitati kohalikust paekivist. Selle eelkäijaks oli puukabel ning kalmistule maeti surnuid juba vähemalt 17. sajandil.

Perekondlik kord jätkus kalmistul

Kabelis oli igal perekonnal oma pink. Saareelanike mälestuste järgi järgisid hauaread kalmistul sama perekondlikku järjestust. Mälestustes on erinevaid andmeid selle kohta, mitu hauarida igale perele kuulus, kuid põhimõte oli ühine: igal vanal saareperel oli oma matmisala.

Inimese koht kalmistul ei olnud seega lihtsalt järgmine vaba plats. See oli seotud perekonna ja taluga, kuhu ta kuulus. Ka tuletornirahvale ning teistele väljast tulnutele olid kalmistul eraldi kohad.

Kirikuõpetajat oodati mere tagant

Osmussaar kuulus Noarootsi Püha Katariina koguduse alla. Kirikuõpetaja iga-aastast külaskäiku nimetati rootsi keeles Prästhålde. Sel puhul peeti jumalateenistust, ristiti lapsi ja toimetati aasta jooksul maetute kiriklikud matusetalitused. Külaskäik toimus tavaliselt suvel; mereolud võisid mõjutada selle täpset aega.

Õpetaja külaskäikude vahele jäänud pühapäevadel luges jumalasõna kogukonna enda valitud ettelugeja. Kabel ja kalmistu ei olnud külaelust eraldi, vaid kuulusid perekondade igapäevase maailma juurde.

Lahkumine, tagasitulek ja lõplik põgenemine

12. juunil 1940 sunniti Osmussaare elanikud saarelt lahkuma, sest Nõukogude Liit vajas saart sõjaväebaasiks. Kodud, kabel ja omaste hauad jäid maha.

See ei olnud siiski saarekogukonna lõplik lahkumine. Saksa okupatsiooni ajal, 1942. aastal, lubati elanikel tagasi pöörduda. Sõjategevus oli saart tugevasti muutnud ning tagasitulek jäi lühikeseks. 1943. aastal hakkasid noored mehed Saksa mobilisatsiooni eest Rootsi põgenema ning 1944. aasta veebruaris lahkusid viimased 46 saarele jäänud inimest.

Nii katkes sajandeid püsinud külakogukonna elu mitme sündmuse tagajärjel. Katkes ka senine järjepidev hool kalmistu eest.

Sõda kahjustas kabelit ja kalmistut

Sõja ajal said kannatada nii Jeesuse kabel kui ka kalmistu. Kalmistu kivimüür lammutati ja selle kive kasutati sõjaväeehitistes. Paljud vanad hauatähised hävisid või kadusid. Kunagisi perekondade hauaridu ei ole enam võimalik maastikul kindlalt eristada.

Säilinud hauatähised ja kadunud hauaread

Kõik jäljed siiski ei kadunud. Kalmistul on säilinud kalmukünkaid, metallristide jäänuseid ja vanu kivist hauatähiseid. Need aitavad mõista, et tänapäevane korrastatud ala on kunagise kalmistu säilinud osa, mitte täpne koopia sõjaeelsest olukorrast.

Kalmistutööga iga päev kokku puutudes märkame, kui palju teavet kannavad hauatähised, piirded ja platside paigutus. Kui need kaovad, võib matmispaik alles jääda, kuid selle varasemat ülesehitust on raske taastada.

Seitse uut mälestuskivi vanal kalmistul

Kui endised osmussaarlased ja nende järeltulijad 1990. aastate alguses saarele tagasi pääsesid, ei olnud vana kalmistut enam võimalik täpselt sõjaeelsel kujul taastada. Paljude üksikute haudade asukohad olid teadmata.

1992. aastal paigaldati kalmistule seitse mälestuskivi, üks igale ajaloolisele saareperekonnale. Need ei ole sõjaeelsed hauakivid ega märgi üksikute inimeste täpseid matmispaiku. Nad meenutavad perekondi, kelle kodud ja omaste hauad olid sajandeid Osmussaarel.

Need ei näita täpselt, kuhu keegi maeti. Need aitavad mõista, kes siin elasid ja kelle kalmistu see oli.

Kabelivare säilitati, kalmistu korrastati

Jeesuse kabelit ei ehitatud uuesti üles. Selle säilinud müürid konserveeriti. Osmussaare Külaühingu eestvedamisel ning muinsuskaitsespetsialist Lea Täheväli Stroh’ juhendamisel tehti suuremad konserveerimistööd aastatel 2007–2012.

Samal ajal korrastati kalmistuala. Vanade fotode ja säilinud jälgede järgi laoti kabeli ja kalmistu ümber uus madal paekivimüür, mis ulatus 2015. aastaks ümber kogu kalmistu. Praegune müür on seega hiljem taastatud piir, mitte tervikuna sõjaeelsest ajast säilinud kiviehitis.

Ka kellatorn ja seitse suguvõsade mälestuskivi kuuluvad kalmistu hilisemasse ajalookihti. 2014. aastal tunnistati Jeesuse kabel ja seda ümbritsev kalmistu ühise ajaloomälestisena riikliku kaitse alla (mälestis nr 30230).

Kalmistu, mille juurde tullakse tagasi

Osmussaare kalmistu tänane ilme on kujunenud suuresti endiste saareelanike järeltulijate ja vabatahtlike ühise töö tulemusena. Kabelivare on konserveeritud, kalmistut ümbritseb taas paekivimüür ning seitse mälestuskivi meenutavad saare ajaloolisi perekondi.

Osmussaare Külaühing jätkab kabelivare ja kalmistu eest hoolitsemist. Nii on kunagine matmispaik oluline ka peredele, kelle esivanemad pidid saarelt lahkuma.

Pärnamäe kalmistul, kus me igapäevaselt töötame, püsib hauaplatside seos maetud inimeste ja nende lähedastega tavaliselt alles hauatähiste, kalmistuandmete ning jätkuva hoolduse kaudu. Osmussaarel on olukord teistsugune. Paljude haudade täpsed asukohad on kadunud ning tänased mälestuskivid tähistavad üksikute haudade asemel terveid suguvõsasid.

Osmussaar näitab, kui oluline on ajaloolise kalmistu korrastamisel tunda selle varasemat ülesehitust ning eristada säilinud materjali hiljem taastatust. Vana küla enam ei ole, kuid kalmistu on alles. Ja selle juurde tullakse endiselt tagasi.

Allikad

Fotod: Ingrid ja Ahto Nahkor.

• Lääne-Nigula Vallavalitsus. „Kalmistud“, Osmussaare kalmistu.
• Kultuuriministri 6. märtsi 2014. aasta käskkiri nr 93; kultuurimälestiste register, Osmussaare kalmistu ja kabel (nr 30230). 
• Peil, Tiina. „Settlement history and cultural landscapes on Osmussaar“. Estonia Maritima 4, 1999. 
• Odensholms byalag. Osmussaare ajaloo ja Jeesuse kabeli materjalid, sealhulgas „Jesu Kapell“.
• Täheväli Stroh, Lea. Osmussaare kabeli ja kalmistu eksperdihinnangud ning konserveerimistööde aruanded (2007–2015).
• Tomas Gärdströmi ja Julius Brusi üleskirjutused. Institutet för språk och folkminnen (Isof), ULMA 12528, SOFI 11372 ja SOFI 25733.
• Ingridi ja Ahto Nahkori fotod ja kohapealsed tähelepanekud; Lotta Odmari ja Lea Stroh’ täpsustused autorile (2026).