Piirissaare kalmistud – kolm kalmistut ja Peipsi järve uppunud matmispaik

Piirissaare kalmistud moodustavad Eestis haruldase koosluse. Väikesel Peipsi saarel on kolm tänini kasutatavat kalmistut – Piiri ja Saare vanausuliste kalmistud ning luteriusu kalmistu – ja Tooni Peeter-Pauli õigeusu kiriku ümbruses veel ajalooline õigeusu matmiskiht. Saare kalmistuloo teeb eriti eriliseks Peipsi rannajoone muutumine: üks vana vanausuliste matmispaik jäi vee alla ning ajalooallikad kirjeldavad ka aega, mil suurvesi uhtus haudadest välja kirste. Selles loos vaatame lähemalt Piirissaare riste, matuse- ja mälestamiskombeid, hauapiirdeid, vanu kalmisturajatisi ja nende säilitamist.

Piirissaarele olime korra varemgi sattunud. Umbes kuus aastat tagasi sõitsime sinna talvel mööda jääteed, tegime sadamas selfie ja avastasime hiljem, et olime samal ajal juhuslikult „Aktuaalse Kaamera“ kaadrisse jäänud. Seekord tulime hoopis teist teed – Tartust mööda Emajõge ja edasi üle Peipsi. Ja seekord olid põhjuseks kalmistud.

Kohalikul ajalootahvlil nimetatakse Piirissaart elanike arvu kohta Eesti kõige kalmisturikkamaks piirkonnaks. Ametliku rekordina seda võtta ei saa, kuid kohapeal tundub iseloomustus üllatavalt tabav.

Piirissaare kalmistud ei räägi ainult surmast. Need näitavad, kuidas väikesel saarel on kõrvuti elanud eestlased, vanausulised ja õigeusklikud, kuidas vesi on muutnud nii rannajoont kui matmispaiku ning kuidas usuline traditsioon püsib ristides, nimedes, väravates ja matmiskommetes veel kaua pärast seda, kui osa küladest ja palvemajadest on kadunud.
Piirissaare kalmistuloos on aga veel üks haruldane kiht – vähemalt ühe vana matmispaiga asukoht on tänaseks Peipsi järves ning ajalooallikad kirjeldavad aega, mil suurvesi uhtus kalmistult välja isegi kirste.

Miks on nii väikesel saarel kolm kalmistut?

Piirissaar ise on olnud tänasest palju suurem. 18. sajandil hinnati saare pindalaks umbes 20 ruutkilomeetrit, tänapäeval on seda ligikaudu 7,5. Peipsi vesi, jää ja tormid on rannajoont sajandite jooksul muutnud ning koos maaga on kadunud ka elukohti.

Saare loodeosas asus kunagi Porka küla, kus elasid eestlased. Pärast 1862. aasta suurvett jäeti küla maha ning osa elanikke kolis Piiri küla läänepoolsesse ossa, mida hakati tundma Maaotsa ehk Eesti külana. Sinna koondusid eestlaste kool, luteri kirik ja kalmistu.

Vene elanikkond ei olnud samuti usuliselt üks tervik. Enamik kuulus vanausuliste hulka, kuid saarel elas ka õigeusklikke. Piiri ja Saare külas kujunesid eraldi vanausuliste kogudused, kummalgi oma palvemaja ja oma kalmistu. 1930. aastal oli Piiri kogudusel 354 ja Saare kogudusel 460 liiget. Seega ei ole kaks vanausuliste kalmistut ühe suure kalmistu osad, vaid kahe kogukonna matmispaigad.

Piirissaare vanausulistest ja Piiri küla palvemajast on arhiiviteateid 1802. aastast. Kalmistuid endid käsitlev kindel dokumentatsioon jõuab praeguste allikate põhjal 1850. aastate keskpaika. Üht kindlat rajamisaastat ei ole teada.

Kalmistu, mis uppus Peipsi järve

Piirissaarel ei ole „uppunud kalmistu“ kujundlik väljend. Vesi jõudis haudadeni, uhtus välja kirste ning endise kalmistu asukoht jäi lõpuks Peipsi järve.
Saare ehk Želatšeki küla vana vanausuliste kalmistu asus kunagi küla enda juures. Kohaliku ajaloo järgi hävis see 1920. aasta veetaseme tõusuga. Koos kalmistuga kadusid läheduses olnud majapidamised ja tammik. Matmist tuli jätkata mujal ning Saare koguduse kalmistu viidi üle Tooni küla poole.

Aga see ei olnud Piirissaarel ainus kord, kui Peipsi järv haudadeni jõudis.

1926. aastal kirjeldas A. Mieler eraldi Meža ehk Piiri küla rannajoone muutumist. Tema järgi tuli sealne kalmistu viia turvalisemasse kohta, sest suurvesi hakkas haudadest kirste välja uhtuma ning endine kalmistukoht jäi lõpuks Peipsi järve.

Saare vana kalmistu kohaliku ajaloo kirjeldust ja Mieleri Meža ehk Piiri rannajoone kirjeldust ei saa siiski üheks ja samaks sündmuseks kokku panna. Need puudutavad eri paiku. Koos näitavad need aga, kui reaalne oli Piirissaarel võimalus, et järv jõuab lõpuks ka matmispaigani.

Kalmistu on tavaliselt paik, mille puhul eeldame püsivust. Hauakivi võib vananeda, rist murduda ja piire vajuda, kuid maa ise peaks justkui alles jääma. Piirissaar näitab, et alati ei jää.

Kaheksaharuline rist – mida Piirissaare ristid tegelikult räägivad?

Piiri ja Saare kalmistul kordub kõige sagedamini kolme põikpuuga rist. Seda nimetatakse kaheksaharuliseks ehk kaheksaotsaliseks ristiks. Üks püstpuu ja kolm põikpuud annavad kokku kaheksa väljapoole ulatuvat otsa.

Ülemine lühike põikpuu tähistab tahvlit, keskmine on Kristuse käte põikpuu ja alumine viltune põikpuu jalatugi. Viltuse jalatoe tõusev ja langev ots on kiriklikus ikonograafias saanud oma sümboolse tähenduse.

Mida ristile kirjutati?

Ristidel olevad kirikuslaavikeelsed tähed ei ole enamasti maetu nimi, vaid usulised lühendid ja vormelid. Vanadel ristidel on osa kirju kulunud või hiljem üle värvitud, mistõttu tasub tähis enne puhastamist või taastamist alati dokumenteerida.

Rist seisab jalutsis

Vanausuliste matmistraditsioonis asetatakse surnu peaga läände ja jalgadega itta, nii et ta jääb näoga ida poole. Kaheksaharuline rist pannakse haua idaotsa ehk jalutsisse. Risti esikülg – see pool, kus on kirjad ja ristilöömist kujutaval ristil Kristuse kujutis – pööratakse tagasi haua poole.

Saare vanausuline kese

Enne Teist maailmasõda olid Piiri ja Saare kogudusel eraldi palvelad. Piiri palvemaja hävis sõja ajal ning hiljem koondus saare vanausuline usuelu Saare külla. Tänane palvemaja on uus, sest varasem hoone hävis 2016. aasta tulekahjus.

Matus ei lõppenud haua kinniajamisega

Piirissaare vanausuliste matusekommetest on säilinud väärtuslikke kohalike inimeste meenutusi, mille Tartu Ülikooli uurijad Oksana Palikova ja Olga Rovnova talletasid 2000. aastatel.
Meenutuste järgi hoiti surnut varem kodus kolm päeva ja tema juures loeti vahetustega nii päeval kui öösel. Matusepäeval liiguti palvelasse ja sealt kalmistule ning pärast haua kinniajamist viskas iga kohalolija hauda kolm peotäit liiva või mulda.

Mälestamine jätkus pärast matust

Olulised olid ka üheksas ja neljakümnes päev, mil peeti mälestuspalvust. Piirissaare meenutused näitavad, et matuse ja haua kõrval kuulus traditsiooni pikem mälestamise rütm, millest osa on tänaseks muutunud või hääbunud.

Luteri kalmistul muutub kogu visuaalne keel

Luteri kalmistule jõudes muutub pilt kohe. Mitme põikpuuga vanausuliste ristide asemel on ladina ristid, eestikeelsed nimed, vanad malm- ja metallristid ning hilisemad kivist hauatähised. Sama saar, aga teine kalmistukeel.

Kalmistu on seotud Maaotsa ehk Eesti küla kogukonnaga. Eestlastel oli siin oma kool ja luteri kirik, mis hävis 1944. aasta veebruari lahingutes ning mida enam ei taastatud. Kalmistu on seetõttu üks selgemaid maastikul säilinud jälgi sellest kogukonnast.

Kalmistu ei ole siiski ainult jälg kunagisest Eesti külast. Kord aastas peetakse siin surnuaiapüha ning kalmistu on jäänud paigaks, kuhu kogukond tuleb vähemalt ühel päeval aastas ühiselt tagasi.

Vanad vormitud metallristid väärivad eraldi vaatamist. Ornamentaalsed otsad, valatud detailid ja kulunud värvikihid ei ole lihtsalt vanadusjäljed. Need on osa tähise valmistamisloost ning põhjus, miks vana risti taastamine ei tohiks alata liivapaberi ja värvipurgiga enne, kui olemasolev pind ja kirjad on dokumenteeritud.

Pingid, väravad ja piirded – detailid, mis räägivad kasutamisest

Piirissaare kalmistutel oli silmatorkavalt palju pinke. Need ei paiknenud ainult teede ääres, vaid sageli otse perekonna hauaplatsi kõrval. Mõni oli valge, mõni roheline, mõni vana ja sammaldunud. Selline pink näitab, et haua juurde ei tulda ainult toimetama – istutama, riisuma või küünalt panema. Seal arvestatakse ka mõtisklemise ja kohalolekuga.

Piirissaare kalmistute väravad on omaette arhitektuur. Üks meie fotodele jäänud vana tellisvärav on tugevalt lagunenud. Tellissambad, metallosad ja värava kohal olev rist annavad sellele selge ajaloolise ilme. Vana kalmistu puhul ei ole värav lihtsalt piirde osa, vaid osa kogu ajaloolisest tervikust. Selle korrastamisel tuleb arvestada nii ohutuse kui ka vana materjali ja vormi säilitamisega.

Ka hauapiirded väärivad tähelepanu. Mõnel vanal platsil on hauatähis kadunud või murdunud, kuid betoon- või metallpiire näitab endiselt selgelt platsi piire. Valdkonnainimese pilguga on see oluline detail: vana piire võib olla kõige selgem märk sellest, kus üks perekonnaplats lõppes ja teine algas.

Peeter-Pauli kiriku ümbruses kohtuvad mitu matmiskihti

Tooni Peeter-Pauli õigeusu kiriku ümbrus on Piirissaare kalmistuloo kõige tihedam sõlmpunkt. Valge sibulkupliga kirik paistab kaugelt, kuid tema ümber paiknevad lähestikku vanausuliste ja õigeusu matmisalad ning eri sõdade mälestuspaigad.

Praegusele kivikirikule eelnenud puukirik hävis 1921. aasta suures tulekahjus, mis laastas Piirissaart laiemaltki. Uue kiriku nurgakivini jõuti 1928. aastal ja hoone valmis 1936. aastal. Nii seisab tänane kirik ka ühe suure katkestuse järel taastatud koguduseelu märgina, mitte lihtsalt vanana säilinud hoonena.

Kiriku krohv, müüripinnad ja kellatorni osa kannavad tugevaid vananemisjälgi. Kalmistu vaates ei ole kirik lihtsalt taust, vaid osa samast pärandist, mille säilimine sõltub hooldusest, remondist ja vana materjali mõistmisest.

Mida valdkonnainimese pilk märkab?

Piirissaarel saab ühe kalmisturingiga näha hauatähiste stiili muutumist. Vanal metallristil kannab nime väike plaat või käsitsi kantud kiri. Hilisemal kivil on nimi suurem ja sügavamalt töödeldud. Uuematel graniitkividel lisanduvad fotod ja portreed; mõnel vanemal haual on portree eraldi kinnitatud plaadina.

Vana ja uus paiknevad kõrvuti

Piiri ja Saare kalmistutel on kõrvuti vanad tumedad ristid, uuemad hauatähised, lilled ja erinevad piirded. Just see ajakihtide läbisegi paiknemine teeb vana kalmistu korrastamise keeruliseks, sest enne uue lisamist tuleb aru saada, mis on platsil juba olemas ja mida tasub säilitada.

Suured puud kasvavad hauaplatside vahel

Mitmed hauad paiknevad otse vanade kaskede, vahtrate ja mändide kõrval. Mõnes kohas on puutüvi laienenud vana piirde või postamendi vahetusse lähedusse. See annab kalmistule pargilaadse ilme, kuid hoolduse seisukohalt on kooslus keeruline.

Juured liigutavad pinnast ja võivad mõjutada piirdeid ning hauatähiste aluseid. Samal ajal võib vana puu ise olla kalmistu ajaloolise maastiku osa. Lahendus ei saa olla automaatselt „puu maha“ ega „ uus piire“. Vana kalmistu nõuab enne otsustamist terviku vaatamist.

Kolm vana kalmistut, tänapäevased reeglid

Piirissaare kolm tänast kalmistut kuuluvad Tartu valla hallatavate kalmistute hulka ning kõik kolm on ajaloomälestised. Seetõttu tuleb suuremate muudatuste kavandamisel arvestada korraga nii kalmistu kasutuseeskirja kui ka muinsuskaitseliste nõuetega.

Valdkonnainimese pilguga tuleb vana kalmistut vaadata tervikuna. Ühe uue kivi või piirde kõrval loevad ka vana tähis, piire, täide, puud, naaberhauad ja kalmistu enda reeglid. Piirissaarel on eri ajastute kihid üksteisega nii tihedalt seotud, et üksikut detaili ei saa ülejäänud platsist lahus vaadata.

Ühe väikese saare mitu kalmistulugu

Piirissaarel jäi kõige tugevamalt meelde see, kui palju võib üks rist öelda enne, kui oleme lugenud ühtegi nime. Põikpuude arv, viltune jalatugi, kirikuslaavikeelsed lühendid ja postamendi materjal annavad juba vihje usulisele ja ajaloolisele taustale.

Ühel väikesel saarel on lähestikku vanausuliste, luterlaste ja õigeusklike matmisjäljed. Peipsi on viinud tüki saarest koos matmispaigaga, sõjad on hävitanud kirikuid ja palvemaju ning osa vanu kombeid on hääbunud. Samal ajal jätkuvad surnuaiapüha, lähedaste haudade külastamine ja kalmistute kasutamine.

Piirissaare kalmistud ei ole ühe usundi ega ühe küla lugu. Need näitavad, kuidas väga väikesel maa-alal võivad kõrvuti püsida eri kogukondade ristid, nimed, kombed ja materjalid – ning kuidas kalmistu ajalugu saab lugeda otse maastikult.

Allikad

• Tartu vald – „Kalmistud“ ning Piirissaare ametlik tutvustus „Avasta Piirissaar“.
• Tartu Vallavolikogu – „Kalmistute kasutamise eeskiri“, 28.01.2021, kehtiv redaktsioon.
• A. Mieler – „Ein Beitrag zur Frage des Vorrückens des Peipus an der Embachmündung und auf der Peipusinsel Pirisaar…“, Tartu 1926. Rannajoone muutumine, kalmistu ümberpaigutamine ja kirstude väljauhtumise kirjeldus.
• O. N. Palikova, O. G. Rovnova – „Пийриссаар в рассказах его жителей“, Acta Slavica Estonica I, Tartu 2012.
• Jaanus Plaat – „Православные и старообрядцы на острове Пийриссаар“, Acta Slavica Estonica I, Tartu 2012.
• Üllar Salumets – „Piirissaarel elustusid kooliajamälestused“, Eesti Kirik, 2021.
•  Tartu Postimees – „Piirissaar täitub reedel kaugema kandi rahvaga ning tühjeneb pühapäeva õhtuks“, 2024. Piirissaare surnuaiapüha käsitlus.
• Peipsimaa Muuseum – „Palvelad“, sh Piirissaare koguduse ajalugu, palvelad ja Peetripäeva traditsioon.
• Vene Õigeusu Vanausuliste Kirik – „Несколько слов о погребении“ ning „Третий, девятый и сороковой день…“. Vanausuliste matmiskomme, haua orientatsioon ning 3., 9. ja 40. päeva mälestamine.
• Eesti kohanimeraamat – „Piiri 2“. Piiri küla ajaloolised nimekujud ning märge vanausuliste palvemaja ja kalmistu paiknemise kohta. 
• Muinsuskaitseamet, Leele Välja – „Õigeusu ehituspärandi analüüs“, 2025, ptk 7.10.2.12. Piirissaare Peeter-Pauli õigeusu kiriku ehituslugu. 
• Piirissaarel kohapeal talletatud ajaloo– ja kalmistuinfo ning autorite 2026. aastal Piirissaarel tehtud fotod.