Türgi kalmistukultuur Konya ja Kapadookia ajakihtide vahel

Oma reisidel satume vahel kohtadesse, kus ajakiht on päriselt nähtav. Türgis näitab sama linn korraga mitu ajastut ja mitut mälestamise viisi. Ühes linnas võivad kõrvuti olla vaimne pärand, perekondlik kalmistukultuur ja riiklik mälestusala. Kõik need räägivad lahkumisest, aga igaüks omal moel. 

Türgis kujundab matmiskombeid kõige rohkem islamitraditsioon. Tavapärane on muldmatmine, kus lahkunu pestakse, mähitakse surilinasse ja matmine tehakse sageli üsna kiiresti. Kirst võib olla kasutuses praktilistel põhjustel, kuid urnikultuur ja krematsioon ei ole seal igapäevane standardlahendus. 

Kalmistukultuuri juures on huvitav ka see, et haudadel käimine ei ole “ainult kord aastas”. Paljude perede jaoks on see tavaline, eriti usupühade eel. Mõnes piirkonnas lisandub hauakülastusele ka väike “hayır” ehk mälestamise heategu – jagatakse maiustusi või toitu, vahel tehakse helvat või lokmat.  

 

Konya ja Rumi mälestuskoht 

Konyas on Mevlana mausoleum koht, mis jääb meelde juba enne, kui sa sisse astud. Türkiissinine kuppel paistab linnas kaugelt välja ja töötab justkui orientiirina. See ei ole ainult ilus detail, vaid selge märk sellest, et siin on paik, millel on Konyas eriline tähendus.

Rumi ehk Mevlana (1207–1273) on nimi, mida teatakse ka väljaspool Türgit. Tema mõtteid loetakse ja tsiteeritakse eri maades, mistõttu satub siia inimesi väga erineva taustaga. Kohapeal on huvitav just see, et koht peab korraga olema nii mälestuspaik kui külastuskoht. Ühed tulevad siia traditsiooni pärast, teised ajaloohuvi tõttu, kolmandad lihtsalt sellepärast, et see on Konya üks olulisemaid paiku. Ruum on tehtud nii, et see mitmekesisus ei muutu segaduseks. Liikumine on selge ja üldmulje hoitud.

Kupli all on Rumi haud ja see teadmine muudab kogu kogemuse teistsuguseks. Kui sa saad aru, et see ei ole lihtsalt “vaatamisväärsus”, vaid konkreetse inimese mälestuskoht, muutub ka ümbrus rahulikumaks. Rumi järel kujunes tema ümber Mevlevi traditsioon, mida paljud seostavad pöörlevate dervišitega. Isegi kui sellest siin pikalt ei räägi, on see taust tunnetatav. See on nagu nähtamatu raam, mis hoiab koos kogu paiga kombeid ja õhkkonda.

Seestpoolt on mausoleum teistsugune kui meie kalmistukultuuris harjunud oleme. Muster, kirjakunst ja kuldne läige on siin osa ruumi keelest. Meil on mälestuspaik tihti tagasihoidlikum ja vaiksem, seal näidatakse austust teise esteetikaga. Kui seda võtta mitte kui “liialdust”, vaid kui kultuurilist väljendusviisi, hakkab koht palju paremini lahti rulluma.

Kompleksialal ja selle ümbruses on näha ka teisi haudu ja vanu hauatähiseid. See annab paigale mälestusruumi mõõtme juurde. Just see kombinatsioon – mausoleum, külastatav pärand ja päris matmispaiga lähedus – ongi Konya puhul üks kõnekamaid. Siin on mälestamine sõna otseses mõttes linna sees.

 

 

Üçler Mezarlığı ajakihid Konyas

Üçler Mezarlığı on ajalooline muslimikalmistu Konyas (Karatay/Aziziye) ja asub sisuliselt Mevlana kompleksi kõrval. See seletabki, miks see koht on nii “linna sees” ja miks siin on ajakihtide segu. Kalmistu ei ole äärelinna tühi plats, vaid on elanud koos linnaga. Traditsiooniliselt seostatakse Üçleri kujunemist vähemalt keskajaga ning dateeringut pannakse sageli 1300. aasta kanti. 

Üçleri puhul on “Maailma kalmistud” mõttes kõige kõnekam ajakihtide kõrvutiolek: uued ja vanad tähised ühes ruumis. Vanemate ajalooliste hauatähiste materjalina mainitakse lisaks marmorile ka kohalikke kive, näiteks Sille ja Gödene kivi.  

Vormikeeles torkavad silma osmani-aegsed “peakatte” kujulised ülaosad. Need ei ole lihtsalt dekoratsioon, vaid omaaegne märgisüsteem, mis viitas ajastule ja rollile. Naiste tähistel tuleb sagedamini esile teistsugune, pehmem vorm või lillemotiiv. Kui seda detaili kord märkad, hakkad kalmistut vaatama nagu ajalooraamatut, mitte ainult kui ridasid. 

Üçler aitab hästi seletada ka üht Türgi kalmistupildi küsimust, miks on nii palju “valget”. Uuemal ajal on väga levinud betoonist raamid ja heledast kivist ja marmorist tähised, lisaks on Türgis heledaid looduskive (marmor/travertiin jm) lihtsam standardlahendusena kasutada, sest loodusliku kivi tööstus ja varud on suured. 

 

 

Riiklik mälestus, teine toon samas linnas 

Samas Konya liinis jäi silma ka “İstiklal Harbi Şehitleri Abidesi” mälestusala värav. Värava taga on valgete hauatähiste read ja väga selge, ametlik ruumikorraldus. See on teistsugune mälestamise keel kui Üçleri ajakiht või Mevlana vaikus, aga põhimõte on sama. Ruum ütleb külastajale kohe, mis tüüpi koht see on ja kuidas siin olla. 

.

Kapadookia ja Göreme, kui materjal ise on mäluraam 

Kapadookia eripära algab kivimist. See maastik on kujunenud vulkaanilise tuha kihist, mis muutus pehmeks tuffkiviks. Just see “pehme kivim” teeb võimalikuks selle, mis Göremes silma hakkab – ruumid, käigud ja kirikud on raiutud otse kaljusse, mitte ehitatud eraldi seintega. Aja jooksul on erosioon vorminud sinna juurde ka need kuulsad sambad ja “mütsiga” kivimoodustised, mis teevad kogu piirkonna nii äratuntavaks.  

Göreme org ja ümbrus on tuntud kaljusse raiutud pühapaikade poolest ning UNESCO kirjeldab seda kui piirkonda, kus on näha bütsantsiaegseid kaljusse raiutud pühamuid ja elupaiku, mille jäljed ulatuvad vähemalt varakristliku ajani. Seestpoolt on paljudes kohtades kõige kõnekamad just 10.–12. sajandi freskod ja ruumilahendused, mis annavad aimu, et see ei olnud “koopas peitumine”, vaid päris toimiv kultuuriruum.  

Matmise ja mälestamise teema tuleb Göremes sisse teistmoodi kui tavakalmistul. Osas kaljukirikutes ja kloostripaikades on näha, et ruumi kasutati ka matmisega seoses – kivisse raiutud nišid ja hauasüvendid on otse samas keskkonnas, kus toimus palveelu. Uurijad on isegi rõhutanud, et paljud Kapadookia kaljusse raiutud kirikud olid seotud matusekontekstiga, ning see seletab, miks “mälestus” on siin nii tihedalt pühapaiga küljes, mitte eraldi platsi peal.  

Meie Eesti vaates on kivi sageli midagi, mida tuuakse ja paigaldatakse. Göremes on kivi juba kohal ja inimene on teinud sinna ainult vajaliku – ka siis, kui jutt käib pühapaigast ja matmise jälgedest. See on hea meeldetuletus, et osa mälestamise vorme ei ole “mood”, vaid maastiku ja materjali paratamatus. 

.

.

Lõpumärkus 

Türgi kogemus jäi meelde eelkõige ajakihtide ja mälestamise “keelte” poolest. Ühes kohas räägib ruum vaimsest pärandist, teises ajaloost ja perekondadest, kolmandas riiklikust mälust. Ja Kapadookias räägib seda kõike juba materjal ise. 

Kui teile meeldib “Maailma kalmistud” sari, siis kohtume järgmises paigas. Meil on veel kohti, kus mälestamine näeb välja teistmoodi, aga õpetab samu lihtsaid asju kuidas ruum, kombed ja materjal mõjutavad seda, kuidas inimene leinab ja mäletab.