Montmartre kalmistu Pariisis – ajalugu, kombed ja kalmistukultuur
Montmartre’i kalmistu on nagu disaininäitus, ainult et vaikne ja väga väärikas. Mõni haualahendus paneb seisma mitte suuruse pärast, vaid selle pärast, kuidas kogu kooslus töötab. Kivi proportsioon, pinnatöötlus ja üks täpne detail – olgu see metallist leht, skulptuur või kabeli katusejoon – kannab kogu mõtet.
Montmartre kalmistul tekib tunne, nagu oleksite korraga kahes Pariisis
Käisime siin 2023. aastal. “Maailma kalmistud” sarjas vaatame selliseid kohti selle pilguga, mida kalmistu korraldus ja kultuur õpetab ning mis hoiab väärikuse paigas. Montmartre’i kalmistu ei asu linnast eemal, vaid otse selle sees. Tänavad ja majad on siinsamas, kuid kalmistule jõudes on tunne, nagu oleks astutud veidi teise maailma. Ala jääb tänavatasapinnast madalamale ning üle kalmistu kulgeb Caulaincourt’i sild. See teeb paiga eriliseks: üleval jätkab Pariis oma tavalist tempot, allpool aga võtavad ruumi kivi, rohelus ja vaikus.
Cimetière de Montmartre ajalugu ja karjääripõhi
Montmartre’i kalmistu ei ole rajatud tühjale maale. Ala oli kunagi kipsikarjäär. Montmartre’i kipsimaardlad andsid Pariisile aastaid materjali, millest tehti krohvi. Kui 19. sajandi alguses hakati matmisi linnas ümber korraldama ja uusi kalmistuid väljapoole tihedamat keskust looma, sobis see endine karjääriõõs uueks matmispaigaks hästi.
See karjääripõhi seletab, miks siin on palju tasapindu, kõrguste vahet ja “terrassi tunnet”. Montmartre avati kalmistuna 1. jaanuaril 1825.
Pariisi linna andmetel on Montmartre’i kalmistu pindala umbes 10,5 hektarit ning seal on ligi 21 500 hauakohta.
Hauad kaldus maapinnal ja nõlvadel
Kui vaadata Montmartre’i kivitöö pilguga, siis üks asi paistab selgelt välja: maastik sunnib tegema targalt.
Montmartre’is on palju kohti, kus platsid on kaldel ja eri kõrgustel. Piirded ei ole seal lihtsalt „ümber haua pandud“. Sageli kujundatakse haud astmelise terrassina, et see sobituks nõlvalise maastiku ja kalmistu üldise ülesehitusega. Nii püsib ka nõlval plats sirge, käidav ja selgete servadega ning kogu ala jääb ühtlane ka siis, kui vahekäigud on kitsad ja liikumist on palju.
Nii austatakse maapinna eripära ja jälgitakse, et kõrvuti hauad jääksid ühtlased, käidavad ja silmale viisakad. Kalmistu on ühine ruum. Lahendus peab sobituma ka kõrvalolevate platsidega ja jätma vahekäigud vabaks, mitte töötama ainult ühe haua kasuks.
Miks Montmartre kalmistul ei näe värskeid hauakääpaid
Sealjuures on Montmartre’i juures muljetavaldav ka praktiline kord. Pärast matust ei näe siin meie mõistes värskeid “hauakääpaid”. Ruumi on tihedalt ja vahekäigud on kitsad. Seepärast tasandatakse kääbas kiiresti ning hauaplats tehakse ühtlaseks ja käidavaks.
Hauale pannakse sageli ajutine kate – standardne katteplaat või katteosa –, mis hoiab pinna korras ja ohutuna, kuni pere saab lõpliku lahenduse ära otsustada. Eriti torkab silma, kuidas on arvestatud teistega: hauda fikseerivad katteplaadid on sirges joones kõrvuti reas, nii et nende vahele jääbki planeeritud vahekäik.
Hauaplatsi kasutusõigus Pariisis
Montmartre’is on tunda, et plats ei ole “omaette krunt”, vaid linna hallatav ruum. Hauaplats saadakse concession’ina – tasuline kasutusõigus avalikule maale kindlaks ajaks. See seletab, miks tööde tegemine ja kujundus käib siin rohkem korra järgi kui paljud eeldavad.
Ja üks lühike, aga oluline mõõduloogika siia juurde. Kõik peab mahtuma oma hauaplatsi piiridesse. Nii kivi, piire, taimed kui detailid peavad jääma oma joone sisse, sest vahekäigud ja liikumisruum on planeeringu osa.
Prantsusmaa kalmistukombed Toussaint’i ajal
Prantsusmaal on üks kalmistupäev teistest selgelt suurem. 1. novembril, Toussaint’i ajal, tullakse haudadele, tehakse plats korda ja tuuakse lilli – eriti krüsanteeme, mis on seal kultuuris lausa “kalmistulill”. Meil on sarnane tunne 2. novembril hingedepäeval, kui kalmistud kumavad küünlavalguses.
Detailid ja disain Montmartre kalmistul
Montmartre on perekonnakabelite kalmistu. Perekonnakabelite rida mõjub nagu omaette vaikne tänav. Gooti ja neogooti teravkaared, rasked uksed ja ajaga tumedaks tõmbunud kivi annavad igale väikesele “kirikule” oma näo ning kalmistu tervik püsib tänu sellele korrastatud ja ühtse ilmega.
Silma jäävad ka väikesed mälestusesemed. Kivist “raamat” pühendusega “A mon Oncle” on üks neist. Väikesed vidinad ja isegi merekarp hauakivina on pisiasjad, aga need teevad platsi isiklikuks ilma üle pingutamata.
On ka väljapaistvaid erandeid. Näiteks küsimärgiga mälestusmärk – ei pikka seletust, ainult märk, mis jätab ruumi mõttele. Ja siis skulptuurid: istuvad kujud ja drapeeringuga hauaplaadid, mis näevad välja nagu kivist kangas, lisavad sellele kohale veel ühe ajakihi.
Piirded on omaette maailm. On sirgeid ja massiivseid kivipiirdeid, mis raamivad platsi nagu pildi. On peeneid metallpiirdeid, mis piiritlevad hauaplatsi õhuliselt. Ja on piirdeid, mis jäävad silma oma eripärasuse ja mittestandardsusega, näiteks ebatavaliselt paigaldatud piirded, mis jätavad mulje, et paigaldus on pooleli.
Montmartre’i kalmistu reeglid, mis hoiavad ühise ruumi toimivana
Lahtiolekuajad. Kalmistu on üldiselt avatud hommikust õhtuni. Novembrist märtsini suletakse varem (kuni 17:30). Umbes 15 minutit enne sulgemist hakatakse ala sulgema ja uusi külastajaid enam sisse ei lasta.
Kalmistu ei ole park. Keelatud on piknik ja alkohol ning üldiselt kõik pargitegevus, mis segab rahu ja leina.
Loomad ja liikumisvahendid. Koerad on keelatud ning jalgratta ja tõukerattaga liikumine ei ole lubatud isegi käekõrval. Loomade toitmine on samuti keelatud.
Äritegevus ja reklaam. Kalmistul on igasugune müük, reklaam ja muu kaubanduslik tegevus keelatud.
Tööd ja graveeringud. Hauatöödeks, sh kivitöödeks ja kirjade lisamiseks, on vaja ametlikku kooskõlastust. Kui tekst on võõrkeeles, küsitakse kooskõlastuseks prantsuskeelset tõlget. See on kontrolliks paberil, mitte kohustus panna tõlge kivile.
Sõidukid. Kalmistu ei ole autotee. Sõidukitega liikumine on piiratud ja lubatud vaid erandjuhtudel. Rahu ja ohutus on esikohal.
Mida Montmartre kalmistu õpetab kalmistukultuuri kohta
Montmartre’is ei tehta asju ainult ühe platsi järgi. Nõlv, vahekäigud ja naabrid sunnivad mõtlema nii, et kogu rida püsiks ühtlane ja käidav. Kui kord on konkreetne, jääb mälestusele rohkem ruumi -nii suurtele vormidele kui väikestele, isiklikele detailidele.
Siin on hästi näha ka seda, kuidas eri ajastud saavad koos töötada. Vanaaegsed kabelid, modernsed madalad plaadid, skulptuurid ja pisikesed mälestusesemed ei lähe omavahel “kaklema”, kui proportsioon on paigas ja kõik jääb oma platsi piiridesse. Nii tekib kalmistul tervik, mis on korraga mitmekesine ja ühtne.