Uus-Meremaa kalmistukultuur – Waikumete, Māori urupā ja loodusmatus

Mida me Uus-Meremaal “Aotearoa” reisil märkasime

Paari aasta tagusel Uus-Meremaa reisil olime kohapeal nädalaid, sõitsime riigi sisuliselt otsast otsani läbi ja nägime päris palju erinevaid kalmistuid. Tee peale jäi neid nii Põhjasaarel kui Lõunasaarel ning just siis hakkas muster välja joonistuma. Uus-Meremaal, Aotearoa’s, ei ole kalmistu sageli ainult matmispaik. Tihti on see avalik park-ruum, pärandiala ja hästi juhitud teeninduskoht, kus külastaja saab kohe aru, kuidas asjad käivad. Kaardid, viidad, reeglid ja register ei ole põhjuseta, vaid täiesti tavaline osa kalmistu toimimisest.

Meile jäi silma ka see, kuidas Uus-Meremaa loodus mõjutab kalmistu tunnetust. Avarad vaated, rohelus ja vahel päris tugev tuul teevad kalmistust pigem maastiku osa kui “eraldi aia”. See park-ruumi tunne ei ole neil juhuslik, vaid on väga selgelt planeeringu ja hooldusloogika tulemus.

Põhjasaar ja Lõunasaar kalmistukultuuri vaates

Põhjasaarel tundus kalmistumaailm meie mulje järgi süsteemsem ja “linnalisem”. Suuremad kalmistud, rohkem teenindust, rohkem viitasid ja rohkem nähtavat korraldust. Lõunasaar mõjus sageli looduslähedasemalt ja avaramalt, nagu oleks kalmistu rohkem maastikku sisse kirjutatud. See ei ole kivisse raiutud reegel, kuid reisijana on erinev taust kergesti tajutav.

Vanad ja uued alad ühel kalmistul

Uus-Meremaa kalmistukultuuris on korraga sees Briti ja Euroopa pärand, maorikultuuri tavad ja tänapäevane linnakorraldus. Ühel ja samal kalmistul näeb sageli ajastute vahet. Vanemates osades on rohkem monumentaalsust, kõrgeid sambaid, sepisaedu ja perekonnaplatse. Uuemates osades domineerivad madalamad kivid või maapinnalähedased plaadid, sirgem planeering ja ühtlane muruala, mida on lihtsam hooldada. Suuremates kohtades on lisaks eri kogukondade ja usutunnistuste alad, mis on planeeringus päriselt eristatavad.

Waikumete surnuaed Aucklandis, kui “väike linn linnas”

Waikumete Cemetery asub Aucklandis Glen Edeni piirkonnas ja on Uus-Meremaa suurim kalmistu. Ala on umbes 108 hektarit ja kalmistu on rajatud 1886. Siin on ka krematoorium ning erinevaid matmis- ja mälestusvorme nii vana kui uue ajastu järgi.

Meie jaoks oli Waikumete kõige kõnekam just selle poolest, et ta ei ole üks ühtlane kalmistuala, vaid tervik oma teede, väravate, kaartide ja eri piirkondadega. Kui seisate sissepääsu juures infotahvli juures, on kohe aru saada, et külastaja ei pea siin nuputama. Kaart jagab ala tükkideks ja nimetab ära nii usulised sektsioonid kui ka praktilised kohad, näiteks kabelid, krematoorium, teenindus ja tualetid.

Massiivse Waikumete kalmistu jaotused peegeldavad mitmekesist matmiskultuuri

Infotahvli järgi on Waikumeetis väga selgelt eristatavad eri traditsioonid ja matmisviisid. Seal on näiteks anglikaani ja roomakatoliku alad, presbüterlikud ja protestantlikud piirkonnad, samuti juudi alad ning eraldi märgitud Muslim ja Urupā. Samal kaardil on eraldi välja toodud ka Eco-burial ja Ash interment, mis näitab, et matmise kõrval on väga tugev roll ka tuha matmisel ja mälestusvormidel.

Oluline detail on see, et samal kalmistul on kõrvuti nii klassikalised matmiskohad kui ka “lawn” tüüpi murualad, kus üldpilt on väga pargilik ja madal. See teeb hoolduse ja liikumise lihtsamaks ning hoiab kogu vaate korrastatuna.

Mausoleumide piirkond, mis mõjub nagu omaette kvartal

Waikumete üks eripärasemaid osi on mausoleumide ala. Tee ääres on reas väikesed majakesed, sisuliselt pere– või kogukonnahoidlad, mis teevad kalmistust korraga nii arhitektuuri kui pärandiruumi. See ei ole lihtsalt üksik mausoleum, vaid pikem rivi, mis jätab kalmistu sees nagu eraldi tänava mulje.

Waikumete on tuntud ka selle poolest, et siin on mausoleumid ja mälestusmärgid seotud Aucklandi eri kogukondade looga. Te Ara koduleht toob eraldi välja, et
kalmistul on väga mitmekesine kultuurikiht ning lisaks on seal mälestuspaiku, mis on seotud näiteks 1918. aasta gripipandeemia matmistega ja
Erebus’e katastroofi tundmatute ohvrite mälestusega.

Waikumete hauakivide stiil

Waikumete hauatähiste stiil joonistub väga selgelt välja kahel moel.

Esiteks on seal lawn-stiil, kus hauatähis on madal, vahel lausa maapinnalähedane plaat. Plats ise on murus ja kujundus on rahulik. Mälestus tuleb pigem nimest ja väikesest märgistusest, mitte suurest kivimassist. See on väga praktiline lahendus suure kalmistu haldusele ja üldpildile.

Teiseks on seal isiklik ja värviline mälestamine, mida näeb eriti hästi kaasaegsemate haudade juures. Kunstlilled, erksad värvid, kaunistused, fotod ja sümbolid.
Üldmulje ei ole segadus, vaid selge sõnum, et inimene ja tema lugu on platsi keskmes. See on koht, kus Uus-Meremaa mälestuskultuur näitab oma otsekohesust.

Matusrongid ja Glen Edeni jaam

Hea näide on Aucklandi Waikumete Cemetery, mida vahel nimetatakse ka lihtsalt Waikumete surnuaiaks. See avati 1886. aastal, on umbes 108 hektarit ning seda kirjeldatakse Uus-Meremaa suurima kalmistuna. Waikumete juures on üks ajalooline detail, mis kõlab tänase inimese jaoks lausa uskumatult, aga on dokumenteeritud. Kui Waikumete avati, siis lahkunuid ja saatjaid veeti sinna pikka aega rongiga. Glen Edeni jaama juurde rajati eraldi kõrvaltee ja platvorm, et “matusrong” saaks kirstud ja inimesed maha laadida. Sisuliselt määras raudtee lähedus ka selle, kuhu uus suur surnuaed üldse tehti.

Waikumete ei ole huvitav ainult mõõtmete pärast. Seal on ka selged ajaloolised kihid ja mälestuskohad, näiteks mälestus 1918. aasta gripipandeemia ohvritele ning mälestus tundmatutele Mount Erebus’e lennukatastroofi ohvritele. Sellised näited näitavad hästi, et suur linnakalmistu on ühtlasi linna ja riigi mälu.

Māori urupā ja tangihanga

Teine suur teema, mida Uus-Meremaal ei saa mööda vaadata, on maoride matmiskultuur.

Māori traditsiooniline matmispaik on urupā. See ei ole lihtsalt “kalmistu teine nimi”, vaid koht, mis on seotud konkreetse suguvõsa ja kogukonnaga ning millel on vaimne ja kultuuriline tähendus. Urupā on sageli osa Māori maa- ja kogukonnakorraldusest ning mõnes olukorras käivad selle maa kasutuse ja kaitsega seotud otsused eraldi õigusliku korra kaudu, näiteks Māori Land Court’i teemadena. Seetõttu on urupā ümber tihti rangemad kokkulepped, kes võib sinna minna, kuidas käitutakse, mida tohib pildistada, mida tohib kaasa võtta ja mida üldse teha. Mõnes kohas käsitletakse urupā’d sisuliselt wāhi tapu’na, mis tähendab, et see on püha paik ning sinna ei minda niisama nagu parki jalutama.

Māori leinakultuuri keskne vorm on tangihanga, lühidalt tangi. See on sageli mitmepäevane lein, mis toimub tavaliselt marae’l, kogukonna keskmes. Lahkunu ei ole selle ajal “üksinda”, vaid omade keskel ning rituaalid ja kõned aitavad leina kanda. Oluline on ka see, et kogukond tuleb päriselt appi, nii korralduses kui kohalolus. Siia juurde kuulub Māori vaimne maailmapilt, kus lahkunu wairua, ehk hing või vaim, liigub oma teekonnale. Üks tuntumaid paiku, mida sellega seostatakse, on Te Rerenga Wairua, Cape Reinga. Kohalike jaoks ei ole see lihtsalt vaatamisväärsus, vaid tähenduslik koht nende pärimuses.

Kirst või urn ja miks see mõjutab kalmistuid

Kui rääkida kirstust ja urnist, siis Uus-Meremaal on krematsioon väga levinud ning see mõjutab kogu kalmistu ülesehitust. Ühe sektori trendiraporti järgi oli 2022. aastal ligikaudu 69% krematsioone ja umbes 27% matmisi, kusjuures matmine püsib suhteliselt sagedasem valik just maoride ja Vaikse ookeani rahvaste seas. Praktikas tähendab see, et paljudel surnuaedadel on hästi lahendatud urnialad ja kolumbaariumid ning suured kalmistud toimivad sageli ühe süsteemina koos krematooriumiga. Waikumete on siin samuti näide, sest seal on krematoorium kalmistu territooriumil.

Loodusmatus Uus-Meremaal ja võrdlus Eestiga

Loodusmatuse teema on Uus-Meremaal väga konkreetne ja praktiline. See ei ole kujundusstiil, vaid reeglite ja materjalide komplekt, mille eesmärk on vähendada keskkonnakoormust ja toetada loomulikku lagunemist. Tavaliselt tähendab see, et palsameerimine on keelatud või rangelt piiratud, kirst või urn või linik peab olema lagunevast ja looduslikust materjalist ning püsivad kivist mälestusmärgid on loodusmatuse alal sageli keelatud. Nimi jäädvustatakse registris või ühises mälestuslahenduses ning istutused ja kaunistused on piiratud, et ala püsiks pargina, mitte ei muutuks eraaiaks. Eestis mõeldakse looduslikkust tihti esteetikana, Uus-Meremaal on see eelkõige materjali- ja protsessireeglite küsimus, mis laguneb, mis ei lagune, ja miks.

Kalmistu üldpildi hoidmine läbi paigaldusreeglite

Sektoripilguga vaadates on Uus-Meremaal veel üks asi, mis teeb elu lihtsamaks ja vähendab vaidlusi. Suvaline inimene ei lähe ja ei “ehita” kalmistul, isegi kui tal on tööriistad ja hea tahtmine. Paljudes omavalitsustes käib mälestiste ja kivipaigalduse loogika loa alusel ning teostaja peab olema omavalitsuse poolt heaks kiidetud. Christchurchi linn näiteks kirjeldab, et mälestisega seotud tööd käivad vastava loa kaudu. Waikato piirkonna juhistes on lausa kirjas, et mälestisi tohib paigaldada, eemaldada või taastada ainult omavalitsuse poolt kinnitatud kivitöö tegija. Selline süsteem hoiab ära kaks klassikalist muret, mida meie sektoris kõik teavad. Valesti paigaldatud kivi on päris risk ning ühtlasi hoiab see ära olukorra, kus kalmistu muutub ebaühtlaseks ehitusplatsiks.

Maavärinad ja eraldi ohvrite matmisala

Uus-Meremaal on ka loodusjõud omaette tegur. Maavärinaoht on seal päris ja see on mõjutanud ka kalmistuid, eriti Canterbury piirkonnas. Christchurchi 2011. aasta maavärin on jätnud jälje nii linnale kui ka mälumaastikule ning Avonhead Memorial Cemetery juures on eraldi matmisala 22. veebruari 2011 maavärina ohvritele.

Kokkuvõte

Uus-Meremaal reisides jäi kõige selgemalt meelde see, kui süsteemselt ja läbimõeldult kalmistud toimivad. Waikumete mastaap tegi selle eriti nähtavaks. Ühel kalmistul on kõrvuti eri kogukondade alad, erinevad matmisviisid, mausoleumide kvartal ning ruumi säästvad urnilahendused. Samal ajal püsib üldpilt rahulik ja korrastatud, sest alad on selgelt jaotatud, tähistatud ja juhitud ning külastaja ei pea ise nuputama, kuidas ruumis liikuda või mida oodata.

Loodusmatus oli seal väga selgelt reeglite ja materjalide küsimus, mitte kujundusstiil. Māori urupā ja tangihanga lisasid omakorda teise kultuurikihi, kus matmispaik ei ole ainult füüsiline koht, vaid osa kogukonnast, mälust ja kokkulepetest. See muutis kogu kalmistukultuuri tähenduse laiemaks kui lihtsalt matmispaigaks.

Samas ei kao selle korra sees ära inimese lugu. Paljudel haudadel nägime värve, sümboleid ja väikseid detaile, mis ütlevad rohkem kui ükski reegel. Just see tasakaal korra ja isiklikkuse vahel ongi võib-olla kõige iseloomulikum joon, mis Uus-Meremaal silma jäi.

Reisil neid kohti nähes tekkis arusaam, et kalmistu toimib kõige paremini siis, kui mälestus, ruum ja praktiline korraldus on omavahel tasakaalus. Kui reeglid on selged, lahendused läbimõeldud ja paigaldus tehtud õigesti, püsib ka üldpilt rahulik ning väärikas aastakümneid.

Just selliseid tähelepanekuid tahame edaspidi jagada ka oma „Maailma kalmistud“ sarjas. Iga riik ja iga kalmistu räägib oma loo ning vahel aitab see ka kodust ümbrust uue pilguga vaadata.

Ja järgmine kord võime juba olla hoopis teises maailma otsas.

Kui sellised reisipõhised, aga praktilised kalmistulood teid kõnetavad, siis olete oodatud meie „Maailma kalmistud“ sarja edasi jälgima.