Deception Islandi kalmistu Antarktikas – rahupaik, kus mälestus on minimaalne

Antarktika kui keskkond, kus inimene ei ole peremees 

Antarktikas ei ole inimene peremees. Sellest saab kohe aru,kui sinna jõuate. Siin dikteerib kõik loodus – tuul, jää, must tuhk ja vaikus, mis on igapäevane tegelikkus. Seepärast mõjuvad ka vähesed mälestuspaigad Antarktikas teistmoodi kui kodus. 

 

Deception Island ja Whalers Bay ajalugu

Seekord viis meie teekond Deception Islandile Lõuna-Shetlandi saarestikus – juba nimi ise on nagu väike hoiatus. Saaron aktiivse vulkaaniga kaldeera, paik, kus maastik võib muutuda. Whalers Bay oli omal ajal hea looduslik ankrukoht ning 1900. aastate alguses koondus siia vaalapüük ja tööstuslik tegevus. Koos inimestega tulid paratamatult ka kaotused – ja nende jaoks rajati siia väike kalmistu. 

Kohapeal näeb see välja lihtne ja aus. Must vulkaaniline pinnas, lagedus ning valged puidust ristid kivihunnikute kohal. Midagi pole juurde tehtud – ei haljastust, ei alleesid, ei “ilusaks sättimist”. Ümbrus jääb valitsejaks. Ja see muudab ka mälestamise loogikat: kui Eestis käib sellega sageli kaasas hool ja traditsioon, siis siin on rõhk sellel, et inimese jälg jääks võimalikult väike..  

   

Üks valge rist jäi eriti silma: risti tekstis oli “tømmerm.” – norra märge puusepa ameti kohta. Antarktikas jääbki nii: mõned sõnad, üks tähis ja ülejäänu on loodus. Mälestus lihtsalt püsib. 

Whalers Bay kalmistu kohta ringleb üks kõnekas fakt: omal ajal peeti seda Antarktika suurimaks, umbes 35 hauaga matmispaigaks. Paik meenutab ka neid, kes jäid merre ja kellel ei olnudki võimalust maale jõuda. Just seetõttu ei mõju see koht nagu korralik ajalooline surnuaed, vaid pigem ellujäänud killuke ajaloost. 1969. aasta vulkaaniline sündmus mattis ja uhtus kalmistu osaliselt ära – osa jäi tuha ja muda alla ning osa kaduski. 

Materjalid ja keskkonna piirangud 

Selle koha juures tasub tähele panna veel üht detaili, mida pildid hästi edasi annavad. Ristide ümber olevad värvilised kivid ei mõju dekoratsioonina, vaid pigem nagu see, mis oli parasjagu käepärast. Antarktikasse ei tooda kruusa ega istutata hekki – kõik, mis paika jääb, peab olema põhjendatud ja minimaalne. Deception Islandil lisandub siia veel üks eripära: saarel on geotermaalseid alasid, kus maapind võib olla soe ja vahel isegi aurata. Sama saar, mis pildil näib külm ja tuuline, on tegelikult korraga jää ja kuumuse piiriala. 

Whalers Bay ümbruses ei paista rohelust kusagilt ja see jääb hästi meelde. Samas ei ole Deception Island elutu. Saarel kasvavad samblad ja samblikud ning mõnes kohas isegi Antarktika pärlrohi. Läheduses liiguvad pingviinid ja elu käib oma rada. Eemal merepiiri juures lesisid hülged ja vaatasid meid sellise näoga, et siit sai kohe aru, kelle ala see tegelikult on. Justkui natuke tusased, et keegi üldse nende rahu segama tuli. See kontrast näitab hästi, kui kohaspetsiifiline Antarktika on. Ühes lahes on tuhk ja tühjus, teises on juba elumärgid.

   

   

Mida Antarktika õpetab mälestamise kohta 

Kui mälestus peab vastu ilmale 

Mõnikord on kõige mõjuvam just see, mis on tehtud minimaalselt ja jääb paigale. Ja see paneb vaatama ka teisi paiku teise pilguga, sest igal maal on omad piirid ja omad vaiksed kokkulepped. 

Vähesega saab palju öelda / Mälestus, mis peab vastu

Deception Islandil on mälestus kokku pandud vähesest. Rist, kivid, nimi või üks ametimärge. Ülejäänu on maastik, mis ei küsi luba ja ei tee kompromisse. Need tähised ei ole tehtud selleks, et need oleksid “igavesed”, ega keegi ei käi neid korrastamas. Ometi on nad seal, hoolimata tuulest, tuhast ja jääst. See koht ei ole ilus ega kujundatud, aga ta on selge. Antarktika tuletab meelde, et mälestamise tugevus ei tule detailide hulgast ega ei ole võistlus, kellel on rohkem. Sama küsimus tuleb kaasa ka järgmiste lugude juurde, ainult teistsuguse kliima ja teistsuguste reeglitega. 

Kus vähem on päriselt vähem / Koht, kus üleliigset ei ole

Kui Gröönimaal olid elu ja rahu kõrvuti, siis siin tundus, et on ainult rahu ise. Ja võib-olla ongi see Deception Islandi kalmistu kõige suurem väärtus – ta ei ole “ilus”, ta on aus.  

Whalers Bay ei jäta mälestamisest romantilist pilti. Ta jätab kainelt selge pildi. Siin on vähe, sest rohkemat ei saa ja sageli ei ole ka vaja. See on koht, kus näeb ära, mis jääb järele siis, kui kõik kõrvaline võetakse maha. See mõte ongi “Maailma kalmistud” sarja alguspunkt, sest sama küsimus kordub igal pool. Kuidas eri paigad otsustavad, mis on lubatud, mis jääb püsima ja mis kaob.